I MOODUL: Teadmusjuhtimise mõiste, sisu, olemus

07.-21.09.2013

Ülesanne 1. Teadmusjuhtimine...

1. Teadmusjuhtimise mõiste, sisu ja olemus. 
Teadmusjuhtimise mõiste võeti kasutusele 1980. aastate teisel poolel. Mõiste laiem kasutuselevõtt toimus 1990. aastate jooksul, mil viidi läbi mitmeid temaatilisi konverentse, avaldati raamatuid ning anti välja teadmusjuhtimist käsitlevaid ajakirju. Kuna teadmusjuhtimine on seotud paljude valdkondadega, siis ei ole sellel ühtset definitsiooni ega mõistet. Eksisteerib palju erinevaid lähenemisi, mudeleid ning raamistikke. Teadmusjuhtimist võib vaadelda ka kui strateegiat, mis võimaldab luua tingimused teadmuse paremaks loomiseks, jagamiseks ning rakendamiseks. 

2. Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad
Teadmusjuhtimise mõiste kasutuselevõttu seostatakse Karl Wiigiga kuid selle edasiarendajateks  on Thomas A. Stewart, Ikujiro Nonaka, Hirotaka Takeuchi. Lisaks nimetan Nonakat, kes tõi välja tõsiasja, et teadmusjuhtimine võimaldab organisatsioonil kiiresti muutuvas keskkonnas püsima jääda. 

Peamised esindajad ja sündmused: 
Peter F. Drucker (1959) võttis kasutusele mõiste teadmustöötaja (knowledge worker),
Michael Polyani (1966) tutvustas termineid väljentatavad (explicit knowledge) ja vaiketeadmised (tacit knowledge), 
Peter Drucker (1969) ütles, et teadmised on keskseks kapitaliks ja on üheks põhiliseks ressursiks majanduses,
Gregory Bateson (1972) defineeris informatsiooni kui indiviidi teadmiste seisundi muutja,
Brenda Dervin (1976) sense making koolkonna rajaja,
Karl Wiig (1980. aastate teine pool) võttis kasutusele mõiste teadmusjuhtimine,
Karl-Erik Sveiby (1986) publitseeris koos Tom Lloydiga The Know-How Company,
Zeleny (1987) toob välja teadmusjuhtimise püramiidi idee,
Thomas A. Stewart (1993, 1995) artiklite seeriad ajakirjas Fortune, 
Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi (1995) raamat The Knowledge Creating Company,
1995. aastal korraldati esimene konverents Ameerika Ühendriikides Houstonis - Knowledge For Strategic Advantage,
1996. aastal toimus esimene teadmusjuhtimise konverents Euroopas, 
1998. aastal pealkirjastas maailmapank oma maailma arenguaruande pealkirjaga Knowledge for Development, 
Frank Webster (2000) töötas välja tüpoloogia, mõistmaks paremini infoühiskonna teooriaid (nt tehnoloogiline, ökonoomiline, kutsealane, kultuuriline kontseptsioon),
Prusak (2001) märkis, et teadmusjuhtimine ei ole ärikonsultantide väljamõeldis, vaid praktiline vajadus vastukaaluks olulistele sotsiaalsetele ja majanduslikele trendidele (globaliseerumine, arvutitehnoloogia kiire areng jne), 
Donald O. Case (2002, 2006) andis ülevaate informatsiooni definitsiooni otsingutest,
Michael Koenig (2009) leidis, et teadmusjuhtimine on pigem seotud organisatsioonikultuuriga ning selle muutumisega kui info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga, 

3. Teadmusjuhtimise arenguetapid ja nende iseloomulikud tunnused
Eristatakse kolme teadmusjuhtimise arenguetappi:
1. arenguetapp. 
See on seotud infotehnoloogiaga. Tunnetati informatsiooni ja teadmiste olulisust organisatsioonide edukaks toimetulemiseks. Leiti, et organisatsioonis ei olda teadlikud, mis nende erinevates üksustes toimub. Tihti toimus nn "jalgratta leiutamine". Arvati, et seda on võimalik vältida läbi teadmiste jagamise. Leiti, et intraneti kasutamine aitab kaasa ettevõttesiseste teadmiste jagamiseks. Peamisteks märksõnadeks olid "parim kogemus" (best practice) ja "kogetud õppetunnid" (lesson learned). 
2. arenguetapp. 
Sellel perioodil tunnetati inimressursside olulisust ning juurde tuli kultuuridimensioon. Esile kerkisid märksõnad "õppiv organisatsioon" ja "vaiketeadmised". Päevakorda kerkis probleem, kuidas muuta organisatsioon õppivaks. Arendada taheti reflekteerivaid arutelusid. Oluliseks kujunes märksõna "praktikakogukonnad" (communities of practice). Praktikakogukondadeks võib lugeda inimeste gruppe, kes jagavad ühiseid huve, oskusi ja/ või elukutset. 
3. arenguetapp. 
Sel perioodil muutus aktuaalseks otsingusüsteemide loomine, mis olid seotud infodisaini ja struktuuriga. Peamiseks probleemiks kerkis küsimus, kuidas kirjeldada sisu nii, et info kasutaja teaks selle olemasolust, oleks kiiresti ning kergesti kättesaadav ning tulemuslikult kasutatav. Märksõnadeks kujunesid sisuhaldus, metaandmed ja taksonoomiad. 

Teadmusjuhtimuse teoreetikud eristavad juba ka 4. arenguetappi. 
Sellele on iseloomulik organisatsioonivälise informatsiooni ja teadmiste olulisuse tunnetamine. 

4. Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega
Teadmusjuhtimine on seotud paljude ja väga erinevate valdkondadega, mis on nii teoreetilised kui ka praktilised. Peamised on:

• religioon ja filosoofia - võimaldab mõista teadmiste olemust ja rolli;
• psühholoogia - võimaldab mõista teadmiste rolli inimeste käitumises;
• majandus- ja sotsiaalteadused - võimaldab mõista teadmiste rolli ühiskonnas. 

Tihedalt on teadmusjuhtimine seotud ka infojuhtimise ja dokumendihaldusega, juhtimisteteooriaga, informatsioonilise infrastruktuuri käsitlusega, õppimise psühholoogiaga, eetikaga jm. 

5. Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused
Infojuhtimise mõiste on vanem kui teadmusjuhtimise mõiste. Infojuhtimise mõiste võeti kasutusele 1970. aastatel. 
Infojuhtimine: 
1. õige informatsiooni liikumine õigel ajal õigesse kohta;
2. on seotud informatsiooni haldamise ja juhtimisega.
Koostisosad: 
1. info vajaduse väljaselgitamine,
2. info hankimine,
3. info organiseerimine, 
4. info säilitamine,
5. info kiire levitamine,
6. info eesmärgipärane kasutamine.
Informatsiooni on võimalik salvestada erinevatele andmekandjatele. 

Teadmusjuhtimise mõiste võeti kasutusele 1980. aastatel. 
Pole konkreetset definitsiooni. Teadmusjuhtimise tähelepanukeskmes on teadmised/ teadmus. Teadmus on lahutamatult seotud inimesega. See võimaldab inimesel efektiivselt tegutseda. Teadmusjuhtimine võimaldab õigel ajal juhtida vajalikud teadmised õigete inimesteni. 


6. Teadmiste tüpoloogia 
Teadmiste tüpoloogiaid on koostanud paljud teoreetikud ja koosnevad erinevatest kategooriatest. 

• Andmed (data) - informatsiooni koostisosad (nt märgid, sümbolid, ka nende kogumid), sobivad kogumiseks, töötlemiseks, säilitamiseks, edastamiseks, tõlgendamises.
• Informatsioon (information) - andmed, teated, faktid, ideed sündmuste, asjade jne kohta. Kontekstis omab teatavat väärtust vastuvõtja jaoks.
• Teadmised (knowledge) - indiviidi poolt, omandatud ja tõlgendatud informatsioon. Tõlgendatud informatsioon on lühema- või pikemaajaliselt kinnistunud inimese mällu. Teadmised võib jaotada väljendatavateks ja vaiketeadmisteks.
• Teadmus/ tarkus (wisdom) - informatsioon tähendust omavas kontekstis. 
• Indiviidi teadmus - indiviidi teadmised ja vaiketeadmised (väljendatud teadmised).
• Organisatsiooni teadmus - ühise eesmärgi saavutamiseks suhtlemise käigus loodud, ressursina kasutatav indiviidide teadmiste ja vaiketeadmiste kogum. 

Enamasti räägitakse teadmiste püramiidist, mida võib nimetada ka DIKW mudeliks. Zeleny (1987) toob välja püramiidi idee, milles andmete osa on suurim ning tippu jääb teadmus/ tarkus.  Ackoff (1989) toob aga välja viie komponendiga püramiidi: 

• andmed, 
• informatsioon, 
• teadmised, 
• arusaamad, 
• teadmus/ tarkus. 

Ta väidab, et esimesed neli kategooriat on seotud minevikuga ning vaid viimane, viies (teadmus/ tarkus) on seotud tulevikuga. Tarkuse abil saavad inimesed kavandada tulevikku. Samas tarkuse saavutamine pole lihtne kuna edukalt tuleb läbida kõik eelnevad kategooriad. 
Miller (1999) kritiseerib sujuvat hierarhilist mudelit ja toob välja modifitseeritud mudeli, kus grupeerib andmed ja informatsiooni ühte ning teadmised ja teadmuse/ tarkuse teise gruppi. Esimene grupp (andmed ja informatsioon) võivad olla inimvälised (talletatud mõnele andmekandjale), teine grupp (teadmised ja tedamus/ tarkus) aga inimesega tihedalt seotud. 
Teadmiste püramiide on teravalt kritiseeritud. Väidetakse, et taolised mudelid jätavad mulje, nagu iga järgmine tasand oleks eelmisest tähtsam. Teatud olukorras võib aga iga tasand olla väga oluline. 

7. Teadmiste hankimise viisid ja allikad
Teadmusjuhtimises eristatakse kolme peamist teadmiste hankimise allikat: 

• parim kogemus või hea praktika (Best Practice) - äriprotsessid, mis on parimad teatud eesmärkide saavutamiseka; 
• organisatsiooni või korporatsiooni mälu (Organizational/ Corporate Memory) - salvestab olulised sündmused ja otsused organisatsioonides, koosneb dokumentidest, kirjetest, videodest, e-kirjade kogumist, kogutud kogemustest, edulugudest jmt;
• praktikakogukonnad (Communities of Practice) - võrgustik, mis koosneb ühist huvivaldkonda omavatest indiviididest, kes suhtlevad selles valdkonnas ja jagavad omavahel ressursse (nt kogemusi, probleeme jm). 

Wegner toob välja praktikakogukonna olulisemad tunnused: 

• tegevusvaldkond - indiviidid saavad kokku mingi kindla tegevuse alusel, hindavad oma kollektiivset teadmist ja õpivad üksteiselt; 
• kogukond - indiviidid loovad suhteid, et õppida pksteiselt; 
• tegevus - indiviidid on praktikud, kes arendavad jagatud ressursse: kogemused, juhtumid, vahendid, probleemide lahendamise võimalused. 

Kasutatud allikad: 

Virkus. S. (2010). Development of Information and Knowledge Management. Õpiobjekt. http://www.tlu.ee/~sirvir/Information%20and%20Knowledge%20%20Management/Development%20of%20IKM/index.html
Virkus. S. (2013). Teadmusjuhtimise mõiste, sisu, olemus. Teadmusjuhtimise kujunemine. Teadmiste tüpoloogia, teadmiste hankimise viisid ja allikad. Loengukonspekt. https://moodle.e-ope.ee/mod/resource/view.php?id=445371