Ülesanne 2. 


Valisin läbilugemiseks ja analüüsimiseks artikli Miller, F. J. (2002). I = 0 (Information has no intrinsic meaning). Information Research, 8 (1), paper no. 140 [Available at http://InformationR.net/ir/8-1/paper140.html]. 


Artikli autor arutleb peamiselt info (information) ja teadmuse (knowledge) ning nende erinevuste, samuti teadmusjuhtimise võimalikkuse üle. Artiklis tuuakse välja, et info on staatiline ja elutu, indiviidist sõltumatu, selgesõnaline, digitaalne, üksikasjalik, kergesti paljundatav ning edasiantav ja ei oma sisemist tähendust. Info lihtsalt eksisteerib, nt arvuti ekraanil, raamatutes, ajakirjades, kirjades (ka e-kirjades), memodes, protokollides jne. Info on n-ö ootel interpretatsiooniks, tõlgendamiseks. Tõlgendamise viivad läbi inimesed, kes annavad infole tähenduse. Artiklis tuuakse välja ka tõsiasi, et identne informatsioon alati tekitab erinevates inimestes erinevaid tähendusi. Selle põhjuseks on indiviidide huvid, motivatsioon, uskumused, hoiakud, tunded jne. Tähendused võivad ajas muutuda.

Teadmuse kohta tuuakse välja, et see on dünaamiline, indiviidist sõltuv, vaikiv, analoogne. Teadmust tuleb uuesti luua, peamiselt tehakse seda "näost-näkku" ehk indiviidilt indiviidile, tähendus on seotud persooniga. Artiklis öeldakse, et teadmus on see, mida me teame, ja seda, mida me teame, ei saa uuesti muuta. 

Millal infost saab teadmus? Vastus: "Teadmus tekib sellel hetkel kui inimene annab sellele tähenduse". 

Artiklis tõstatatakse ka küsimus: "Kas me saame millalgi juhtida teadmust?". Kas me saame juhtida seda, mida inimesed teavad? Autori arvates on naeruväärne arvata, et saame koguda ja töödelda inimeste teadmisi ja mõtteid. Ta toob välja Polanyi mõtte, et teadmus on vaikiv. 

Lisaks toob autor välja ka keelelise aspekti. Nimelt, keel võimaldab teadmust käsitleda erapooletuna (objektiivselt), olgugi et see on seotud indiviididega ning on seetõttu subjektiivne. Keel võimaldab n-ö meil kaugeneda meie endi mõtetest, tunnetest ja kogemustest andes neile objektiivsuse aspekti. Seda peetakse tõsiseks probleemiks, kuna teadmus on seotud indiviididega. Artikli autor toob välja, et sõnadel on tähendus ja sõnadega on võimalik väljendada teadmust. Valides sõnu on võimalik seda muuta, sest sama sõna võib omada erinevatele indiviididele erinevat tähendust. Selletõttu tuleks arvestada reegliga, et sõnad ei oma sisemist tähendust. Nad ei pruugi edasi anda ühtset tähendust. Sõnad on vaid märkide kombinatsioonid.  

Tähtsal kohal on ka suhtlemine. Eriti oluliseks peab artikli autor efektiivset suhtlust. Ta tõstatab mitmeid küsimusi: "Kui paljud meist arvavad, et suhtleme hästi?", "Kas on võimalik, et suhtluses ja arusaamises on meil mõni n-ö alustala puudu?", "Võibolla me ei suhtle piisavalt või suhtleme hoopis liigselt palju?". Siingi tuleks meeles pidada keelelist aspekti. Sõna "suhtlemine" on lihtsalt sõna, millel on palju tähendusi. Sõna "suhtlemine" kutsub esile inimestes erinevaid arusaamu ja omab erinevaid tähendusi. Autor toob välja verbe, mis võivad omada tähendust "suhtlemine": edastamine, üleandmine, raporteerimine, ütlemine, väljastamine, kontakteerumine, rääkimine, teatamine, saatmine, jagamine, vahetamine, arusaamine, kuulamine, vestlemine, avastamine jne.  
("Communication: transmit, pass on, report, get through, tell, convey, contact, inform, broadcast, speak, announce, relate, send, share, commune, exchange, swap, connect, understand, dialogue, listen, converse, explore etc.") 
Artikli autor avaldab, et teadmust/ teadmist ei ole võimalik kasutada ega juhtida, mistõttu teadmusjuhtimise mõiste ei ole korrektne. Keeleliselt teadmusjuhtimine on justkui tarbekaup, mida on võimalik töödelda, edastada, esitleda jne. "Teadmiste jagamine" on mõistena aktsepteeritav, kuid mõiste "teadmusjuhtimine" (teadmiste juhtimine) on kaheldav.   

Artikli autor tsiteerib ja referaarib oma artiklis mitmeid teadmusjuhtimise kontseptsiooni esindajaid: Davies ja McDermott, Karl-Erik Sveiby, Hugh Mackay, Brown, Myers ja Myers, Keith Devlin, Verna Allee, Nonaka ja Takeuchi, Michael Polanyi, Pfeffer ja Sutton. 

Kokkuvõttes toob autor välja, et vaid inimesed on võimelised konstrueerima info tähendust, tajuma seda endas ning teistes. Keeleliselt "teadmusjuhtimine" tekitab segadust. See loob olukorra, kus inimesed on äris ja tööstuses vähem tunnustatud. Ilma selleta ei saa aga toimuda ettevõtte arengut, innovatsiooni.